Euroopa Liidu uus autoriõiguse direktiiv on tekitanud hulgaliselt vaidlusi. Suuresti on vaidluste keskmes olnud kuulus “artikkel 13”. Eelnõu vastaste väitel on see meile tuntud interneti lõpp. Selline internet, kus igaüks saab suhelda igaühega kelleltki luba küsimata, kaob. Eelnõu toetajate väitel annab see lõpuks ometi loojatele ja kunstnikele rohkem voli nende õiguste üle veebis, pärast autoriõiguse aastatepikkust kuritarvitamist, mida on mahitanud internetihiiud. Kogu selle lärmi keskel on raske aru saada, mis tegelikult toimub.
Dekaadipikkuse Brüsseli-kogemusega võrgupoliitika eksperdi Joe McNamee kokkuvõtva artikli Is Article 13 really the end of the open internet? tõlkis eesti keelde Raul Veede. Täiendavat infot autoriõiguse direktiivi kohta leiad siitsamast ja Wikimedia Eesti blogist. Artikkel ja tõlge on levitatavad vabakasutuslitsentsi CC BY-SA 4.0 alusel.
Selle teema ümber lärmilöömise põhjus on, et eelnõu on väga keeruline, osalt sellegi tõttu, et artikkel 13 ei ole üksainus ettepanek. See on eelnõu 1200-sõnaline alajaotus, mis räägib filtreerimisest, veebiplatvormide vastutusest, litsentsimisest, kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise mehhanismidest ning koostööst õiguste valdajate ja veebiplatvormide vahel. Olukorra ajab hullemaks tõik, et eelnõu püüab leida uut tasakaalupunkti kolme suhte jaoks – platvormide ja kasutajate vahel, platvormide ja õiguste valdajate vahel ning kasutajate ja õiguste valdajate vahel – ehkki paljud on muidugi ühtaegu nii õiguste valdajad kui ka kasutajad. Tasakaalustatud arutelu muudab veelgi raskemaks vastuolu selle vahel, mida loojad loodavad eelnõust saada, ning eelnõu ähmasuse ja võimalike kavatsemata tagajärgede vahel, mida ennustavad selle vastased.
Eelnõu toetajad loodavad, et suurimatel platvormidelt nõutakse kas maksmist üleslaaditava kaitstud õigustega sisu eest või sellise sisu tõkestamist, mille üleslaadimiseks puudub luba. Kas see lootus on õigustatud?
Eelnõu
Millist sisu kaitstakse?
Eelnõu viitab “teostele või muule kaitstud materjalile”. See tähendab, et kõik, millele laieneb intellektuaalomandi õiguslik kaitse – autoriõigus ja ka teised õigused, mida hõlmab katustermin “intellektuaalomand”. Niisuguse sisu hulka kuuluvad ilmselged asjad nagu video- ja audiosisu, kuid ka vähem ilmsed asjad nagu koreograafia ja kaubamärgid.
Milliseid internetifirmasid eelnõu mõjutab?
Eelnõu puudutab kõiki internetifirmasid – peale nende, mis on väikesed ja vähem kui kolm aastat vanad –, mis majutavad, reklaamivad ja “korrastavad” kasutajate jaoks kasumiteenimise eesmärgil “suures koguses teoseid või muid materjale”. Kahjuks ei tea keegi, mida see jutt tegelikult tähendab. Viide “korrastamisele” meenutab Euroopa Kohtu kohtuasja veebisaidi The Pirate Bay asjus, nii et ELi 27 liikmesriigi kohtud saavad igaüks oma tarkuse järgi määrata, mida see traditsioonilisemate teenuste jaoks tähendab. Samuti ei tea keegi, mida tähendab “suur kogus”. Üks asi on igatahes selge: vaatamata kogu poliitilisele hämale, mis väidab vastupidist, ei ole jutt sugugi ainult muusikast ja videotest ega ainult Google’ist ja Facebookist.
Mida nad tegema peavad?
Platvormid peavad “andma oma parima”, et takistada niisuguse materjali uuesti üleslaadimist, mille kohta inimesed või firmad, kes väidavad end olevat materjali autoriõiguste omanikud, on saatnud “piisavalt põhjendatud teate”. Kõne all võib olla audio- või videosisu, tekst, pildid tekstist, pildid, fotod, koreograafia jne. Samuti peavad platvormid andma õiguste valdajatele aru selle eesmärgi saavutamiseks kasutatavate tehniliste lahenduste tõhususe kohta. Valelike autoriõigusteadete saatjatele on hea uudis, et direktiiv petmist ei karista. See tähendab, et igaüks võib väita igasuguse sisu kohta, mida tahab, täiesti karistamatult. Isegi meie senises õiguslikus olukorras on on valeteateid saata nii lihtne ja riskivaba, et petised on viimasel ajal hakanud Youtube’i kanalitelt katuseraha nõudma, ähvardades autoriõiguse valeteadete saatmisega. Artikkel 13 laiendab kaebajate voli, kuid ei tee vähimatki sammu neile vastutusele kehtestamiseks.
Milliseid sisukasutusviise tõkestatakse?
Meie ühiskonnas on vabadus üldine ja selle piirangud, sealhulgas autoriõigus, on erandid. Tagamaks, et autoriõiguslikud piirangud ei ole ülemäärased, on neist omakorda tehtud erandid. Näiteks on Euroopa Liidu õiguses riikidel võimalus kehtestada erandid, lubamaks autoriõigusega kaitstud sisu kasutamist isiklikuks otstarbeks, paroodiates, hariduses jne. Artikkel 13 järgi peaksid filtrid suutma neid erandeid ära tunda. Aga nad ei suuda. Seepärast muutub nende elutähtsate erandite kasutamine võimatuks.
Sellele lisaks on absurdseid seadusi, mida pole peaaegu mitte kunagi rakendatud, kuid mille jõustamine muutub järsku kergeks. Mõnes ELi liikmesriigis (sh Eestis, ärilise kasutuse korral; vt “Üks vabadus, mida meil ei ole” – tõlkija märkus) rikub inimene autoriõigust, kui ta pildistab, filmib või isegi maalib hooneid või skulptuure, mis asuvad avalikus kohas. Nii et kui te olete näiteks fotograaf ja teie foto kujutab hoonet, mille kujundanud arhitekt soovib jõustada oma õigusi, võidakse takistada teie foto üleslaadimist. (Samamoodi kasutatakse meemides sageli autoriõigustega kaitstud sisu, nii et ka need võidakse välja filtreerida, kui õiguste valdaja seda nõuab.)
Artikkel 13 kohaselt peaksid filtrid mitte üksnes suutma ära tunda ja blokeerida kõik “tuvastatud” hooned, vaid need peavad ka arvestama riiklikke autoriõiguse reegleid. Kuna Prantsusmaal, Itaalias ja Sloveenias on panoraamivabadus väga piiratud või puudub sootuks, peavad filtrid nende riikide reeglite kohaselt pildi blokeerima. Austria, Briti ja Iiri reeglite järgi võib pildid veebi lubada. Kuidas kõigis neis riikides tegutsev platvorm peab oma filtreid rakendama, võib igaüks ainult oletada.
Sõltumata seadusetegijate kavatsustest valivad platvormid ilmselgelt lihtsama tee ja ei arvesta kõiki neid erandeid ja riiklikke kontekste, vaid blokeerivad lihtsalt kõik, mis võib autoriõigust rikkuda. Blokeerides ei riski nad millegagi, samas kui sisu avalikustamisele lubades tekib risk.
Kas kasutajad saavad tõkestuse edasi kaevata?
Isegi artikli 13 algsete visandajate jaoks tundus see kõik mõnevõrra ühepoolne, mistõttu otsustati, et peaks lisama mingit sorti vastukaalu. Seepärast pakuti artiklis 13 välja, et kui kasutajate info kustutatakse, peab neil olema ligipääs kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise mehhanismile. Kui platvorm otsustab aga öelda, et kustutamine tulenes kasutustingimuste rikkumisest, ei pea platvorm kulutama vaeva kahjuhüvitusmehhanismi püstipanekuks ja rakendamiseks. Nii et direktiivis on selline mehhanism küll olemas, kuid reaalsesse maailma see ei jõua. Lubadus, et kasutajad saavad sisulise viisi vastuvaidlemiseks ja oma õiguste jõustamiseks, lihtsalt ei vasta tõele.
Tagajärjed
Kes eelnõust kasu saab?
Niisiis, millised platvormid suudavad tõenäoliselt nende reeglite järgimisest tulenevate ennustamatute nõudmiste ja ettenägematute kuludega hakkama saada? Väikesed idufirmad või Google ja Facebook? Millised õiguste valdajad suudavad edastada õige info igale asjakohasele majutusteenuse pakkujale igas olulises riigis? Sõltumatud kunstnikud ja loojad või suurimad õiguste valdajad? Üllatus-üllatus: ei maksa oodata, et kohaneda suudaks keegi peale suurimate autoriõiguste valdajate ja platvormide.
Mis saab selle kõige järel sõltumatust loojast või kunstnikust?
Lühidalt öeldes jäävad sõltumatud loojad kinni kolme väravavalvuri taha, kelleks on platvormid, autorite esindusorganisatsioonid ja filtrifirmad.
Esmalt kahaneb loojate vabadus ja nõrgeneb nende positsioon läbirääkimistel. Õiguslikust kaosest tulevad elusalt välja vaid suured platvormid. Seega asendub loojate praegune vabadus levitada oma sisu kõikjal, kus nad soovivad, üha suuremate piirangutega, mis seovad nad väheste monopolilähedases seisundis teenusepakkujate külge. Neil platvormidel on õigus tõkestada soovi korral igaühe teoste levik. Neil on vabadus soovi korral mitte sõlmida litsentsilepingut ja selle asemel sisu blokeerida. Neil on vabadus eemaldada soovi korral sisu valenõuete alusel. Läbirääkimistel on kõik kaardid nende käes. Olemasoleva või uue publikuni jõuda soovides jäävad loojad ja kunstnikud veelgi suuremasse sõltuvusse neist vähestest platvormidest – ja hakkavad sõltuma nende tujudest.
Nii on loojate ainus võimalus selle süsteemiga tõhusalt haakumiseks ühendada jõud ja teha koostööd teise väravavalvuri, autorite esindusorganisatsiooniga. Need organisatsioonid tegelevad autori eest litsentsimise, tuvastamise ja teavitamisega ning võtavad oma osa tuludest. See on eriti kahjulik alustavatele kunstnikele, kes hakkavad esindusorganisatsioonidega lepinguid läbi rääkima ajal, mil nende positsioon läbirääkimistel on kõige nõrgem. Kui nad loobuvad koostööst esindusorganisatsiooniga, on kunstnikud üksi läbirääkimistel Google’iga tulude asjus, oma sisu üleslaadimise takistamiseks Google’i blokeeringuandmebaasi uuendades, võideldes valeteadetega nende autoriõiguse omamise kohta või püüdes tühistada alusetuid mahavõtmisi.
Just nagu see poleks veel küllalt halb, on väga vähe firmasid, mis pakuvad direktiivis üleslaadimiste filtreerimisega seoses kehtestatavate kohustuste täitmiseks vajalikke tehnilisi lahendusi. Kes iganes paneb oma pildid, helid või videolõigud nende firmade andmebaasidesse esimesena, saavutab kontrolli kõigi järgnevate kasutusjuhtude, remikside ja paroodiate üle. Seepärast saab filtrifirmadest kolmas väravavalvur kunstniku ja publiku vahel. Nii jääb alatiseks risk, et keegi on juba teinud midagi, mis sarnaneb sinu loomingule ning takistab sind su loomingut publikule kättesaadavaks tegemast. Me juba näeme, kuidas see käib. Ühel eriti absurdsel juhtumil “tuvastas” Youtube’i ContentID üheksaminutisest mikrofonitestimise videost 30 sekundit kellegi teise loominguna – ja blokeeris kogu video.
Artikli 13 mõjul liigume internetist, kus kunstnikud saavad ühenduse oma publikuga nii, nagu nad ise seda heaks peavad, maailma, kus kunstnik peab litsentsima oma õigused esindusorganisatsioonile, kes litsentsib (või ei litsentsi) need õigused edasi väikesele hulgale USA veebiplatvormidele, kel on õigus ja võimalus lepingutingimusi dikteerida. Sest kui ei jõuta kokkuleppele tingimustes, mis on platvormile soodsad, siis platvorm lihtsalt tõkestab ligipääsu sisule.
Siin pole asja tuum enam autoriõiguse rikkumises, vaid kontrollis sõnavabaduse üle.
Asi ei ole õiguste rikkumises. Õigupoolest õiguste rikkumist artikkel 13 raames tehtud ettepanekuis peaaegu ei mainitagi. Kõik keerleb “tuvastamise” ümber. Asja tuumaks on voli ja kontrolli andmine vahendajatele nagu esindusorganisatsioonid. Keskmes on veebifirmadele kohustuste panek, mille kandmiseks on ressursid vaid kõige suurematel. Kahjud ja koormised antakse edasi üksikisikutele. Me peame oletama, mida me tohime ja mida mitte, ning me hakkame rakendama enesetsensuuri, teades, et võimule pääsenud hiidkorporatsioonide ees oleme võimetud.
Lühidalt: halvasti defineeritud platvormid, mis kardavad segaseid vastutusreegleid, peavad kasutama ebamääraseid tehnoloogiaid, et teha “piisavaid” (millest piisab, on teadmata) pingutusi, tõkestamaks sellise sisu kättesaadavust, mille on tuvastanud õiguste valdajad. “Tuvastajatel” pole mingit õiguslikku riski, sest valeteadete eest pole mingit karistust. Ka platvorm ei riski millegagi, kui ta kustutab kõik, mis võib tekitada probleeme. Kõik kahjud ja riskid jäävad üleslaadija kanda. Ütlete, et siin on palju segaseid faktoreid? Need on vaid need, mille olemasolust me teame.
Kokkuvõte
Kui artikkel 13 paneks vastutama suurimad platvormid, oleks hästi. Kui artikkel 13 tagaks loojatele kergema juurdepääsu nende publikule, oleks hästi. Kui artikkel 13 vähendaks väravavalvurite arvu, andes rohkem voli väiksematele loojatele, võimaldades neil oma töö eest kergemini tasu saada, oleks hästi. Selle asemel aga lammutab see artikkel meile tuttava interneti, annab tugevatele veel rohkem jõudu ning loob õigusliku kaose. Paljud artikkel 13 vastased, sealhulgas kodanikuühiskonnas, toetavad eelnõu eesmärki: anda loojatele rohkem voli ja kontrolli. Paraku pole kuigivõrd tõendeid, et eelnõul oleks mingitki šanssi see eesmärk saavutada.
Nagu ütles Rahvusvaheline Ajakirjanike Liit: “Autoriõiguse direktiiv irvitab ajakirjanike autoriõiguste üle, reklaamides väljaostulepinguid ning survestades ajakirjanikke oma õigusi üle andma, andes kirjastajatele vaba tee, teenimaks veelgi suuremaid kasumeid ja jätmaks ajakirjanikud tühjade pihkudega.” See analüüs kehtib kogu teema kohta. Artikkel 13 ei toeta loojaid.
