Tüüpilised metaandmed on näiteks raamatukogu laenutusajalugu, telefoni kõneregister või isegi kommipaberid prügikastis. Neid nimetatakse metaandmeteks, sest on küll vajalikud mingite protsesside, nt raamatute laenutamise ja tagastamise, telefoniteenuse eest tasumise vmt korraldamiseks, aga tekivad pigem nende protsesside kõrvalproduktina ja nende tekkimine pole või ei peaks olema protsessi eesmärgiks.
Andmekaitseinspektsioon kirjeldab oma 2015. aasta juhises sideseansside metaandmeid nii:
Iga kord kui inimesed suhtlevad, tekivad metaandmed. Saates teineteisele tekstsõnumeid, vesteldes veebis või helistades, tekib selle suhtluse kohta mingi teave, mis ei ole suhtlus ise.
Kuus aastat hiljem on lisaks telefonidele Internetti ühendatud ka külmkapid ja kütteseadmed, kaalud ja pulsikellad, beebimonitorid ja sõiduautode pardasüsteemid, lemmikloomade jälgimisseadmed — ja see loetelu pikeneb iga päevaga. Kõigi nende seadmete igal pöördumisel Internetti tekivad nende põhifunktsiooni kõrvalproduktina metaandmed.
Arvestades Internetti ühendatud seadmete kasvavat hulka on praeguseks metaandmed hindamatu väärtusega inimeste harjumuste, eelistuste, iseloomu jpm tuvastamisel ja masinõppetehnoloogiate plahvatuslik areng on tõstnud kordades võimekust neid analüüsida. Näiteks 70 sotsiaalvõrgustiku like’i profileerivad inimese tasemel, mis on võrreldav sellega, kuidas tunneks teda korterikaaslane, 300 like’i juba nagu abikaasa.
Andmekaitseinspektsioon võtab selle kokku tagasihoidliku sedastusega:
Metaandmed võivad mõnikord olla paljastavamad kui sisu ise.
Metaandmed ei ütle, kas lugesin raamatukogust laenatud raamatut huviga, miks ma seda lugesin või kas ma üldse lugesin, kõneregister ei ütle, mida ma telefonis rääkisin — ega ütle kommipaberid, kes neid komme sõi. Ometi annavad metaandmed juba mõõdukal hulgal ning omavahel kombineeritult teha inimeste kohta kaugeleulatuvaid järeldusi, nt Hiina Rahvavabariigis kasutatakse kogutavaid isikuandmeid kodanikuskoori arvutamiseks.
Elektroonilise side seaduse paragrahv 111¹ poolt kogutavana kohustatud metaandmed on märksa mitmekesisemad kui sotsiaalvõrgustiku reaktsioonid, sest ei piirdu ühe platvormi või teenusega. Eesti netiteenuste pakkujad on kohustatud meie kõigi kohta neid andmeid säilitama ning ametkondadele kättesaadavaks tegema aasta jooksul pärast nende tekkimist. Säilitamise aega võib seaduses ettenähtud korras ka pikendada.